Casandra Porter • 7.august, 2013 •

caregiving 1Ma olen kurnatud ja surmani väsinud, kuid kolimisest saadik pole ma saanud korralikult magada. Kõik räägivad mulle, et peaksin muretsemise lõpetama, küll asjad laabuvad, jne, jne. Ma mõistan. Enamasti kõik laabubki vaatamata püünistele, mis on meie teele seatud, kuid ma ei suuda oma hirmu maha raputada.

Kui me elasime omaette, ei maganud ma samuti. Keskmiselt neli tundi. Kui sedagi. Ma kartsin magama minna ja ärgata selle peale, et Marci on tabanud haigushoog või ta vajab mingit abi. Kuid ma sain sellega hakkama. Töötamise ja Marci eest hoolitsemisega. Palju stressi, aga ma tegutsesin.

Mul on tunne, et ma ei liigu edasi ja see mind häirib väga. Ma olen harjunud tegutsema. Kui mitte Marci heaks, siis kellegi teise heaks. Peamine põhjus selleks muutuseks oli see, et minule toetusid paljud inimesed, kuid mul polnud kedagi, kellele loota. Kolimine vähendas nende inimeste sõltuvust minust. Ja mina sain hinge tõmmata.

Siiski, alles nüüd saan ma aru, et vaatamata sellele, et ma olin alati midagi tegemas, väsinud ja abi puudumisest vihane, nende paljude inimeste sõltuvus minust tegi mind sõltuvaks nendest. Ma vajasin nende vajadust minu järele keskendumiseks ja edasi liikumiseks.

Nüüd, ärge saage minust valesti aru, isegi kui ma ei tee tööd, ma ei istu niisama käed süles. Teen paljusid asju. Lihtsalt midagi, mis tundub …. Produktiivne.

Marc on võtnud pähe tagasi saada oma iseseisvus. Niisiis luban tal ja ta sõbral ringi rännata. Nad teevad, mida tahavad, millal tahavad. Niikaua kui ta on võtnud oma ravimeid (millest ta annab mulle iga kord teada), on ta saanud nautida oma elu ilusamaid hetki, mängides videomänge, vaadates filme, multifilme ja mängides veel rohkem videomänge. Ah, ma ei maininudki, mu abikaasa on mänguhull.

See on suurepärane! Sest päris kaua ei tahtnud ta ühtegi videomängu isegi näha mitte. Ta ei tahtnud midagi teha. Tal oli stressis. Ma olen õnnelik, et ta on rõõmus ja tahab midagi teha … ükskõik mida.

Aga teisest küljest olen ma demotiveeritud. Mis ongi põhjuseks, et mul on jätkuvalt paanikahood ja ma ei saa magada.

Kurb on … et mul oli miljon asja, mida tahtsin teha. Alustada käsitöö projektidega, lõpetada pooleliolev kirjatükk, minna kursustele, lõpetada pooleliolevate raamatute lugemine või alustada uutega. Aga mul puudub motivatsioon.

Peamiselt sisutan oma päevi sundides end puhkama rohkemaks kui viieks minutiks korraga, muretsedes Marci pärast ja kindlustuse ning muude asjade pärast või koristades. Ja lubage ma ütlen teile, et koristada ei ole palju.

Olen praegu iseenda suurim vaenlane ja ma tahaksin endale lihtsalt vastu põske lüüa ja ütleda: “Ärka üles!”

Täna on Marci esimene kohtumine uue arstiga. Nad ei kinnitanud, et saavad meid vastu võtta, enne kui oleme kohale jõudnud. Meil on plaan minna kiirabisse ja nõuda magnetresonantstomograafia tegemist, kui nad keelduvad meid vastu võtmas. Ma loodan, et see visit võtab ära minu hirmu, mis on mu tegutsemisvõime halvanud ja täna ma saan magada. Tänane arstikülastus rõhub mind.

Hoidke meile pöialt!

Casandra Porter • 3.august, 2013 •

Ma armastan oma abikaasat.

See on lause, mida tihti kordan, valju häälega või omaette, ükskõik kuidas. See lause on nagu šampooni kasutusjuhend, loputa ja korda.

Ja olles seda öelnud …. Ta on täielik tüütus!

Ta on kõige naljakam, hoolivam ja armastavam inimene, keda eales olen tundnud, kuid ta ei hoolitse enda eest.

Ta armastas spordiga tegeleda, talle meeldis oma füüsise eest sedavõrd hoolitseda, et see oligi peaaegu kõik, millega ta tegeles enne haigestumist. Tema nägemus toredasti veedetud ajast oli raskusi tõsta, samal ajal kui mina tegelesid pontšikute suu juurde tõstmisega. Aga ta VIHKAB ravimite võtmist. Talle ei meeldi rääkida, kuidas ta ennast tunneb. Tunded, mis need veel on? Tal on kaks võimalust: mis iganes ja mida iganes Deluxe.

 

Mulle meenub kogu aeg minu ema, mul ei ole lapsi. Tema vastus on, “Jah, sul on, sul on üks suur titt.” Ja me naerame selle üle, kuid sügaval sisimas ma lömitan. Sest kõik on õige. Kuid ka vastupidist võib öelda siis, kui on asju, mida ma ei soovi seda teha, nagu näiteks minna jalutama, kui ma võiksin süüa selle asemel maitsvat  šokolaadikooki. Ja pärast Marci näägutamist minu vastumeelse käitumise pärast, seon ma kinni oma kingapaelad ning lähen jooksma koos temaga, vingudes kogu tee.

Ja selleks puhuks, kui ta nüüd oma tervise silmas pidades vastumeelselt tegutseb, olen ma teinud kontrollnimekirja. Pärast paljusid visiite arstide juurde olen ma õppinud kuidas ja mida nad kontrollivad ning hoidma silma peal asjadel, millest Marc enam üldse ise ei hooli.

Cindy • 1.august, 2013 •

caregiving 2Minu nimi on Cindy, ma olen 57.aastane ja olen praeguseks hooldanud oma 85.aastast isa juba mõned aastad. Minu abikaasa Jim ja mina oleme ikka veel nö värskelt abiellunud, valmistume teiseks pulma-aastapäevaks 20.augustil, 2013. Jim töötab täiskohaga. Mina olen viimased 5 ja pool aastat olnud meditsiinilise puudega tänu rängale osteoartriidile ja seljavigastusele. Samuti on mul depressioon ja fibromüalgia, nii et võitlen kroonilise väsimuse ja valuga.

Ma plaanin kõigist nendest asjadest blogis kirjutama hakata, puudutates erinevaid aspekte hooldustöö kogemusest, kaasa arvatud pingetest olles värskelt abiellunud ning elades abikaasaga minu lapsepõlvekodus koos isaga, isa äärmiselt negatiivsest olekust, samal ajal maadeldes iseenda depressiooni ja valuga teadmata, mida tulevik toob.

Minu abikaasa Jim ja mina kolisime isa juurde tema eest hoolitsema Memorial Day nädalavahetusel. Me olime sellest võimalusest rääginud eelnevalt juba mitu kuud, kuid reaalselt tegutsesime väga aeglaselt. Jim ja mina elasime 45 minuti kaugusel minu lapsepõlvekodust. Minu isal diagnoositi eesnäärme vähk ja dementsuse algstaadium, samuti ka südame arütmia. Isa lõpetas autoga sõitmise, tunnistades mulle, et ta eksib tihti ära. (Missugune kergendus see oli, et ta ise võttis vastu otsuse mitte enam autot juhtida!!). Nii ma siis külastasin teda vähemalt korra nädalas, et sisseoste teha ja teda arsti juurde viia. Me olime isale juba rääkinud oma murest, et ta üksi elab ja et peab valima hooldekodu või meie sissekolimise vahel.

Viisin ta hooldekodu vaatama, kuid see ei meeldinud talle. Nõnda siis otsustasime, et kolime AEGLASELT isa majja, kuna meil endal oli suur maja täis mööblit ja asju ning samuti ka minu isal. Otsustasime asja rahulikult võtta, müüa ära mõned asjad, teha ruumi ja harjuda mõttega.

Siis jäi mu isa väga haigeks ja hospitaliseeriti. Testid näitasid, et tal oli aeglase kasvuga käärsoolevähk ja kiiresti kasvav põievähk. Mu isa on 85 aastat vana ja olnud lesk sellest ajast, kui mu ema suri kopsuvähki 12 aastat tagasi. Ta ei ole huvitatud mitte ühestki operatsioonist, keemia- või kiiritusravist, millega ma olen täielikult nõus. Arstidel õnnestus eemaldada põiekasvaja, kuid kahjuks on see seda tüüpi kasvaja, mis kinnitub põie seinale ja kasvab kiiresti. Talle sooviti teha ka sooleoperatsioon, kuid isa keeldus. Arstid ütlevad, et põiekasvaja kasvab kiiremini kui soole oma nii ehk teisit.

Asi lõppes sellega, et pidime sisse kolima kiiremini kui soovisime, kuna isa ei saanud jätta üksida pärast haiglast välja kirjutamist. See oli väga stressirohke kolimine. Esimene kuu möödus kui udus. Tundus nagu igapäevaste asjade leidmiseks kastidest ning mingisugusegi rutiini tekkimiseks kulus umbes sama palju aega. Selle teksti kirjutamise ajaks lõpetame me kolmandat täiskuud elades selles uues situatsioonis.

Minu isa, Jim ja mina käime ühe ja sama arsti juures, mis on osutunud väga kasulikuks. Meie arst on suurepärane naine, keda ma tunnen juba 25 aastat. Pärast seda, kui olime sisse kolinud, soovitas ta mul kaasata isa abistamisse ka hospiitsi, selgitades mulle, et hospiits ei ole mitte “päris lõpu” tarvis nagu enamus inimesi arvab ja et mõned patsiendid elavad seal üks kuni kaks aastat. Ta kirjutas esildise ja isa kaasamine hospiitsi programmi oli suureks kergenduseks. On julgustab mõelda, et seal kusagil on keegi, kellele võid helistada 24/7, kui sul on probleem või küsimus.

Praegu käib hospiitsist õde üks kord nädalas, et kontrollida isa näitusid, rääkida tema ravimitest ning vaadata, kuidas asjad sujuvad. Hetkel on isa ambulatoorsel ravil ja tal läheb päris hästi. Talle meeldib köögis istuda ja televiisorit vaadata. Mu isa maja on mitmetasandiline, niisiis kolisime Jimiga alumisele korrusele, elutuppa, et oleks natuke privaatsust. Panime kööki ukse, et eraldada oma ruumi köögist.

Järgmine pööre minu jutus on see, et ma olen väga lähedane oma 9 ja poole aastase lapselapsega, kes on olnud minuga igal teisel nädalavahetusel sündimisest alates. Niisiis on ta igal teisel nädalavahetusel osa meie uuest elust minu isa majas.

Järgnevalt mõned asjad, millest tahaks tulevikus kirjutada:

Tegelemine isa negatiivsusega – püüdes nautida aega koos temaga

Toimetulek oma haigustega

Kuidas mitte liigselt muretseda ja enda eest hoolitseda

Hirm teadmatuse ees

Kuidas säilitada isiklik ja meie kui paari sotsiaalne elu

Kuidas sõita puhkusele ja mitte muretseda, kuidas isal läheb

Igal teisel nädalavahetusel – kolm põlvkonda ühe katuse all

Kassi kolimine perre, kus kasse ei armastata

Ma ootan, et saaksin oma lugu jagada teiste hooldajatega. Minu eesmärgiks on pisut auru välja lasta, jagada teistega kaastunnet, jagada ideid toimetulemiseks, anda ja saada emotsionaalset tuge.

Mulle meeldib kirjutada ja ma tunnen, et sellel blogil on mulle teraapiline mõju. Ma ootan teiega tuttavaks saamist. Võite vabalt kommenteerida, nõu anda või küsimusi küsida. Tänan!

 

Toimetaja märkus: Cindyga võite ühendust võtta tema profiililehel:@kccindy56

atisMOM • 30.juuli, 2013 •

caregiving3Mu ema on väga ärevil, kui saabub tema igakuine toetusraha. Tema põnevilolek nakatab ka mind. Mina ja mu abikaasa püüame mu ema tema väljaskäimistel kaasas olla ning kindlustada, et tema rahakotis oleks alati raha, lihtsalt igaks juhuks.

Minu perekond ei mõista miks me jätkuvalt anname mu emale raha, sest “ta peaaegu mitte kunagi väljas ei käi” . Aga lihtsalt niisama … Ta on väga õnnelik ja erutatud, kui teab, et tal on tema oma raha. Isegi kui see on vaid 1 dollar, on ta õnnelik. “Miks te viite teda ostma kogu aeg ühte ja sedasama asja?” Aga lihtsalt niisama! Ta on õnnelik oma miljoni uue pesulapi ja 10 miljoni uue käterätikuga. (Ma liialdan, aga tal on neid tõesti PALJU). Mulle ja mu abikaasale teeb rõõmu, kui ta kaupluses õnnelikult haarab, mida soovib ja mis talle kätte mahub.

Niisiis, augustis viib meie osturetk jahtima sviitreid. Naeran. “Ema sul on vähemalt tonn kampsuneid!”. Sellele vastab mu ema, “Kas ma saan selle lilledega?” Oih. Palun ärga mõistke mind valesti. Me ei ole majanduslikult heal järjel. Meil on pidevalt majandusraskused, kuid see ei ole minu ema süü, et ta on sellises seisus nagu ta on, on mul õigus?!?! Isegi kui kindlustus ei katnud tema ravimeid ja muid meditsiinilisi vajadusi, lubasime me talle alati midagi!

Vahel ma tunnen, et halvad päevad kaaluvad head päevad üle. Aga sellised suurepärased päevad on kogu vaeva väärt!

Denine • 26.august, 2013

caregiving 4(Järgnev on vaba kokkuvõte vestlusest Vanaemaga.)

“Reegel #1,” ütles Vanaema rõhutatult. “Ära kiirusta mind tagant. Ma jõuan sinna.”

Istusime hommikusöögilauas ja vestlesime minu peatsest visiidist Dominikaani Vabariiki. Ma olin Vanaema selleks reisiks ette valmistanud juba mitu päeva, tuletades talle meelde, et olen ära ainult ühe nädala.

“Kes minu eest hoolitseb, kui sa ära oled?” küsis ta. Mul oli hea meel, et ma ei kuulnud tema ääles hirmu, vaid ainult uudishimu.“Kes on sinu meeskonnas?”

Itsitasin. “Minu meeskonnas?  Sa pead silmas ikka, et sinu meeskonnas, kuna sinu eest hakatakse hoolitsema?”

“Ei, ma pean silmas sinu meeskonda, sest sina oled see, kes jagab ülesanded.”

Vaatasime Vanaema nädalaplaani valgel tahvlil. “Kes täna tuleb?” küsisin Vanaemalt.

“Mmm…Eric. Kes ta oligi?”

“Derrick,” parandasin Vanaema.

“Ah jaa! Derrick. Ma tunnen teda. Ta on mu vennapoeg,” ütles Vanaema uhkelt.

“Üsna lähedal! Ja kes mina sulle olen?”

“Sina oled mu vennatütar … ei, oota, sa oled mu lapselaps. Niisiis on ka Derrick mu lapselaps.”

“Õige,” kinnitasin. “Ta tuleb täna, tema hoolitseb sinu eest kaks esimest päeva. Derrick helistas mulle eile ja ütles, et ta ootab väga, et saaks sinuga koos olla.

Vanaema vaatas mind kahtlustavalt. “Nojah, aga ta ei tea midagi pesemisest,” ütles Vanaema, viidates sellele, et mina viin teada duši alla.

“Jah, sul on õigus, aga sul ei ole tema siinoleku ajal vaja duši alla minna. Ta on siin vaid poolteist päeva, ja siis … “  vaatasime uuesti nädalaplaani.

“Reede”, nentis Vanaema. “Su ema tuleb.”

“Õigus! Ja ta on siin terve nädala. Sa ei märkagi, kui ma juba tagasi olen!”

Vanaema ohkas sügavalt. “Ma loodan väga, et su ema mind tagant ei kiirusta. Ta tahab alati, et ma hüppaksin, kui ta käseb seda teha. Aga siis ma lihtsalt LÄHEN LUKKU ja ei tee midagi!”

“Vanaema,” ütlesin kindlalt. “Sa pead ühte asja meeles pidama. Mina olen sinuga päevad läbi ja tean, kui kiiresti sa liigud. Ema veel alles õpib seda kõike ja tal tuleb juba plju paremini välja. Sa pead olema temaga kannatlik, just nagu sina ootad, et tema oleks sinuga kannatlik.”

“Ma ei suuda olla kannatlik. See haigus võttis kõik ära.”

Vaatasin vanaema poole karmilt. “See, et sa oled haige, ei tähenda, et sa ei saa olla armastusväärne.”

Vanaema oli vait.

“Sa pead siiski inimesi kenasti kohtlema,” rõhutasin mina.

“Ma tean, sul on õigus. Sellepärast ma ei öelnudki midagi. Ma tean, kui pean suu kinni panema, sest mul ei ole õigus.”

Naersin valjult.

Vanaema ohkas. “Ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi ja inimesed saavad aru, kuidas minu eest hoolitseda.”

Sellel hetkel tuli mulle idee panna kirja vanaema reeglid. Võtsin välja oma nutitelefoni ja valisin Märkmiku funktsiooni.

“Nonii, millised on sinu reeglid minu meeskonnale?” küsisin Vanaemalt.

“Reegel nr 1,” rõhutas Vanaema. “ Ära kiirusta mind tagant. Ma jõuan sinna.”

Me ei jõudnudki esimesest reeglist kaugemale. Ja ma kahtlustan, et see on ka kõik, mida vanaema vajab. Ma printisin reegli rasvaselt trükituna välja ja kleepisin vanaema magamistoa seinale.

Rääkisime teistest asjadest – kuidas talle meeldib uus koduabiline. “Ta on täitsa ok … aga see on ka kõik, mida võin tema kohta öelda.”

Vanaema küsis, kas ma ei väsi tema eest hoolitsemast. “Jah,” vastasin. Vanaema vaatas mind haavatud ilmel. “ Kas sina ei väsinud kunagi oma väikeste laste eest hoolitsemast?” Vanaema noogutas. “Jah, mõnikord ma väsin. Ja mõnikord väsid sina sellest, et mina ütlen sulle, mida sina pead tegema. Aga kõik on hästi, sest me armastame teineteist ja kumbki meist ei lähe kuhugi.” “Ja ma hindan seda, “ ütles vanaema. “Aga ma arvan, et sa peaksid endale abi leidma, et sa läbi ei põleks.” Kokku lepitud.

Veidi enne seda, kui aitasin vanaema hommikuseks puhkepausiks voodisse, vaatas ta mulle otsa ja teatas. “Ma tahaksin sulle reisiks natuke raha anda.” Ta mõtles selle üle hetke. “Kas mul on raha?”

“Jah, Vanaema, sul on piisavalt raha,” rahustasin ma teda pisut liialdades. “Aga tee mulle palun üks teene – hoia see alles ja kui ma tulen tagasi, siis ma saan osta mõned talveriided.”  Ma tahan lihtsalt Vanaema julgustada, et ma tulen tagasi ja siis tuleb talv ja meil on palju seiklusi ees.

“Hästi, teeme siis nii. Ma räägin sinu onuga, et ta võtaks pangast raha välja.”

Teadsin, et ta ei mäleta sellest jutuajamisest midagi pärast oma uinakut, vastasin lihtsalt, “Aitäh Vanaema.”

Lahke loaga

CareGiving.com. We care for you. Külasta saiti…